28.10.2009
Kiire hommik, kell 8 oli aratus, pidime joudma pangas ara kaia, moned vajalikud asjad veel kaasa osta ja siis tuld.
Noormees Karmo oli vaga abivalmis. Ta tuli meile jargi, et viia poodidesse ja maantee peale. Lahkumiskingituseks toi meile molemale pipragaasi enesekaitseks ja andis ka end digika meile kasutusse, sest meil endal polnud.
Kui Karmo meid Ikla maantee peale viis, hakkasime kohe juba eesti lipuga vehkima. Karmo seisis autoga eemal ja ootas, et me peale saaksime. Varsti ta lahkus, sest ei jodnud enam meie tagant oodata. Peale tema lahkumist saime reka peale.:)
Helistasime viimast korda oma kallid inimesed labi ja jatsime huvasti, kuna reka laks riiani.
Saime kullaltki normaalse koha peal maha. Vehkisime jalle oma puha lipukesega, kui akki peatas uks ilus audi, mille peal kaks kena eesti meest. Nad ultesid, et kui me poleks oma lipuga vehkinud, poleks nad peale votnud. Hasti lahedad tuubid olid. Nad andsid mulle (Maarjale) oma telefoni nr ka, et me kindlalt neile teada annaks, kui sihtpunkti jouame. Peale selle lubasid nad meile haalega jargi tulla :D Saime nendega leeduni.
Leedus saime paris kiiresti uhe cheepiga onu peale, kes valdas inglise keelt vaga hasti. Ta viis meid isegi tee peal olevas kohvikusse kohvi jooma. Saime temaga Vilniusest natukene valja mingisse bensukasse, kus markasime Eesti rekat. Tuli poles, juhti aga ei kusagil. Kaisime korraks bensukas sees, wc-s ja kui tagasi reka juurde joudsime, koputasime uksele. Rekamees vehkis kaega, umbes et ei "soovi". Normaalne.. meie kaasmaalane vist arvas, et me oleme prostituudid.
Me ei lasknud end sellest hairida ja hakkasime kiirtee peal edasi haaletama. Mone minuti parast vottis meid peale mingi tuup, kes oli venelane. Utles, et saame temaga Poolani. See kutt suutis suht narvi meid ajada, sest inglise keelt ta eriti ei osanud, nad muutkui aga tiirutasid igalpool (tema auto ees soitis ta sober). Tundus, et nad ajavad mingit kahtlast ari, sest kui nad mingi peatuse tegid ja me autosid vahetama pidime vahetasid nemad ka mingit pakki raha vastu. Kui olime juba teise auto peal, siis avastasime, et soidame sama teed pidi tagasi.
Uletasime Poola piiri. Ja soitsime umbes 2 tundi nendega edasi. Olime rahul, sest arvasime, et nuud saame eriti kaugele. Kuid siis tuli alles pauk! :D Olime uue piiri juures, aga ikkagi Poola. No kuidas see voimalik on? Taitsa vales kohas olime...
Laksime siis sisse, et tualetti kasutada, aga ikka peab mingi takistus olema. Nimelt wc midugi maksab eksole ja meil olid eurod ainult vs kaardi peal raha. Ja see lollakas vanamutt (sorry valjenduse parast) mulises ka ainult oma keeles koguaeg. Ma jooksin KANTORISSE raha vahetama, kui Maimu samal ajal jai uhe noormehega vestlema teemal, kus me oleme jne.
Kui mul raha vahetatud sai, oli kutt juba valja pakkunud, et viib meid kuskile paremasse kohta. Moeldud, tehtud.
Saime uhte vaga vaiksesse bensukasse, et noh kui suua tahate vaata, siis sinna ei soovitaks minna. Kohvi oli hea, mingi magusa piruka ka saime. Istusime siis bensuka ees nagu kodutud kottide peal ja nautisime hommikusooki ja kohvi.
Hakkasime edasi haaletama. Meid vottis peale mingid maakatest laudalohnaga noored Poola kutid -ziguliga. Saime nendega oige pisut maad edasi.
Kuna see eelnev magus saiake eriti kohtu ei taitnud motlesime tee aares olevast baarist sooki osta, sest Poola on ju odav riik. Psahh. :D
Teenindajaks oli mingi pedepoiss, kes ei osanud ei inglise ega ka vene keelt. Menuust pidime ise ara arvama mis on mis. Saime ule taiega. Tellisime mingid 9 zlotised snitslid, ilmselgelt arvasime, et sinna juurde kaib ikka kartul, kaste ja salat ka. Aga ei, ta kusis meilt kuidagi mingis x keeles, et kas soovime kartulit ka, salatit? Vastasime jaatavalt ning juba ta toksis need eraldi meile hinna sisse.
Ok shit happens! Lootsime, et vahemalt tasub siis ara sook maitse poolest. Aga ei ole eriti vaimustuses! Kastme oleks pidanud ka eraldi tellima. Suht kuivaks jai nagu.
Hakkas joudma katte 29 oktoobri hommik (kullaltki valge oli juba).
Haaletasime edasi, saime reka peale mis pidi Varssavisse minema.Olime nii vasinud, et magasime pea terve tee. Rekajuht oli vaga pro, sebis meile oma raadiosaatja kaudu mingi teise reka peale, mis laks Saksamaale Berliini. Ka selle reka peal magasime enamuse ajast.Umbes 30 km enne Saksa piiri tegi rekajuht peatuse, tankis oma rekat ja lasi seda pesta. Peale selle pakkus ta meile valja, et voib meile suua oma talongide vms osta. Laksime siis sellisesse suuremasse kohvikusse, peagi avastasin, et eelmine talv Hispaaniast tagasi haaletades kaisime Lianega seal samas soomas.
Mees lasi meil ise valida, millist sooki tahame. Kuidasi mark oli seal pikalt arutada ja valida, ning osutasin ùhele pildile, kus oli peal kartulid ja mingi liha (suht kebabi moodi paistis). Veel tellisime ka molemad kohvi endale. Kui praed katte saime avastasime, et olime jalle oma valikuga puusse pannud. See isuaratav kebabi moodi oli hoopis MAKS! oakk! Onneks mees lopetas soogi enne meid ja laks Super marketisse, mis oli kusjuures selles samas kohvikus. Me panime kartulite peale ketsupit ja soime suht vastutahtmist kartulit ketsupiga. Maksa lihtsalt ei suutnud suua.
Kui mees meilt kusis, kuidas sook maitses pidime kahjuks valetama ja utlema, et vaga maitsev oli.:D
Ka tema lubas meile jargmise reka sebida. Reka mis lausa Hispaaniasse laheb, aga ta ei suutnud oma lubadust taita, kuigi nagime, ta toesti uritas.
Edasi haaletades vottis peale meid mingi naine, kes terve tee ikka raakis, kui ohtlik on kiirtee peal haaletada. Jama oli hoopis see, et ta viis meid bensukasse, mis oli taiesti korvalises kohas kuidagi. Motlesime, et laheme kiirtee peale haaletama, aga olime nii haige koha peal, et ei leidnud kiirteedki ules. Lopuks sattusime mingi hotelli ette. Ma (Maarja) jooksin uhe mehe juurde, kes oma auto juures oli. Palusin teda, et ta meid paremasse kohta viiks aga mitte mohkugi ta ei saanud aru. Inglise keelt ta ei raakinud, ainult saksa keelt. Mina oskan saksa keeles oelda ainult Ich libe dich ja muud midagi, aga sellest mul antud hetkel kasu ei oleks olnud.Lopuks suutsin talle kuidagi kehakeelega selgeks teha, mida soovin ja ta viis meid teise kohta -bensukasse. :D
Parast tund aega bensukas kulmetamist saime teada, et oleme uldse vaga parapees. Koik autod lahevad teisele poole. Lopuks pidime kottpimedas ule kiirtee jooksma, et saada teisele poole ja haaletama. Olukord oli rohkem kui ohtlik. Aga saime hakkama.
Peagi vottis meid peale mingi mees rekaga. Tombasime tema suisu ja joime tema karastusjooke. Ta pakkus valja, et voime tema rekas ka oo magada, aga me polnud nous. Tee peale andis meile lati vorsti isegi kaasa. :D Ta pan meid bensukas maha, laksime sisse ostsime leiba ja kohvi, ning hakkasime sooma. Varsti avastasime, et Maimu unustas meie euroopa kaardi sinna rekasse. (Y)
Bensukas oli mingi koll mees, kes jollas meid. Ta nagi koige suurem pervert valja, kes maailmas olla saab :D
Kiirtee peal haaletades peatas politsei. Nad keelasid meil edasi kondida, utlesid, et selle koha peal voime haaletada. Lubasime sinna sammma jaada, aga muidugi murdsime oma lubaduse. Saimegi varsti peale, valge buss!
Temaga saime ka tukk maad edasi, ka tema tahtis meid bensukas maha panna, aga utlesime "No, no, no.." Onneks viis siiski kiirtee peale tagasi.
Haaletasime, peatas auto. Jooksin roomsalt auto juurde ja karjusin Helloouu! :D Mehed autos kusisid, et kuhu me laheme ja enne kui vastatagi joudsin lasid nad mulle siniseid vilkureid nakku... mis nuud saab? Lopetame pokris?
Jatkub :D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
nii, proovin lihtsalt esimese korra, kas õnnestub kommentaarida:)
ReplyDeleteJuhhuu- ma olen arvutigeeniau, ajuhiiglane- saangi kommentaari lisamisega hakkama:) !
ReplyDeleteEt siis nagu vennapere - see on tõlkes Mammu ema :).
Loen teie blogi... ja no ajab naerma. Kõkutasin ikka vahel kohe häälega, samal ajal luges blogi ka Mammu tädi ja suhtlesime siis omavahel messeris ja naersime kõige naljakamaid kohti:).
Kas te siis audi kutidele andsite teada et kohale jõudnud olete.... või on nemadki teile nüüd juba häälega järele jõudnud:) ?
poola piiri ületamine 2korda polnud sulle, mammu , kindlasti just kõige meeldivam üllatus, teades su suhtumist Poolasse. Aga jah, see ongi üks imedemaa:) See, et teenindaja peale poola keeele midagi muud ei räägi, on isegi meile issiga tuttav teema:)
Üldiselt need söögiga seotud kohad tegidki mulle enim nalja:) See koht, kus teile tellitud "kebabi" asemel hoopis MAKS taldrikult vastu vaatas, selle koha peal purskasin ikka kohe mõnuga naerma. (kahjurõõm, õelus ?!... mis iganes:))Sest tõsi ta on, meie majja sattub selline siseelund, nagu MAKS, ikka haruharva. Ja siiski kuskilt toidupoe soojaletist 2-3 tükikest valmistehtune ja korralikult kilekotti pakituna.Isegi maksa soojendamine (aga issi armastab maksa ja mõni harv kord olen ma siiski nõus neid meeletuid ohvreid tooma :) ja talle maksa soojendama:)) ajab mind kergelt öökima.
Ja nüüd tekkiski küsimus- kartulid sõite ketsupiga ära ja kui mees tagasi tuli, valetasite talle et söök oli väga hea.... aga kuhu kadus siis MAKS? või ma vist siiski ei taha teada. Eriti juhul kui peitsite selle salfrätiku sees näiteks kotti....... ja avastasite alles Hispaanias olles et -ohhoooo, maks!!!!!
Oleks hirmsasti tahtnud näha, kuidas sa sellele võõrale saksa mehele KEHAKEELES seletasid et ta teid mujale hääletama viiks....usun, et näitad mulle kuidas see käis, eks. Aliase mängust on ikka kõva kasu ka reaalses elus, onju!!!
Ja lõpetuseks- nagu ikka sul tavaks, lõpetad sa oma blogi sissekande vääääga põneva koha peal. Ja jätkamisega just väga ei kiirusta.(Ok, tean põhjuseid). Aga halasta, ja usun et ma pole ainuke kes ootab, mis siis ikka sai edasi ja kas istute siiani kuskil pogris:)?
Kallid teile ja ärge lollusi tehke:)